Sügisel seitsmendasse klassi jõudes alustasime küll heegeldamisega, kuid kohe võtsime kõrvale ka õmblemise. Teadmatus kontakt- ja distantsõppe korraldusest hingas pidevalt kuklas, kuid me ei lasknud end sellest häirida. Kui esimestel õmblustundidel sai õmblusmasina toimimine enam-vähem selgeks, siis edasi oli vaid lust proovida kõikvõimalikke töid õmmelda! Õpilaste agarus ja motivatsioon oli väga suur!
Ent ühel hetkel see juhtus - käsitööõpetaja pidi olude sunnil eneseisolatsiooni jääma, ent õpilased said koolis ikka edasi käia. Mis siis sai? Õpetaja pani kodus õmblusmasinal "hääled sisse" ja kõiksugu ekraanide ja videovalmidusega vahendid huugama; klassiruumis lülitas IT-õpilane lauarvutist kaamera ja mikrofoni sisse, suurele ekraanile õpetaja videopildi ning algasid distantsilt õmblustunnid. Kui õpetaja näitas kodus õmblusmasinal vajalikud õmblused ette, siis õpilased said klassis oma tööd õmblusmasinal õmmelda ja riburadapidi õpetajale kaamera ees tehtud tööd näidata ja vajadusel abi küsida. Sellise enneolematult usina töö tulemusena valmisid fotodel olevad isikupärased pajalapid: sees vatiin, peal kaunistus-tugevdusõmblused. Kes soovis, sai oma heegeldustöögi pajalapile õmmelda. Oh, seda õnne ja rõõmu, et ometi sai õmmelda! Igale olukorrale sai leitud lahendus, ent pikaajaliselt selline kaugelt õpetamine siiski jätkusuutlik ei ole. Igal juhul aplaus ja kiitus meie seitsmendikele, kes niivõrd motiveeritult oma tööd valmis õmblesid!
Juhendaja: Lisete Lige
VAATA LISAKS
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar